Valdavalt Tartu Riikliku Ülikooli bioloogiatudengitest 1966. aasta sügiseks välja kujunenud kollektiivi Rajacas on üheselt küllaltki keeruline määratleda. Nende olemust on ehk kõige kergem selgitada siis, kui öelda, et kümnekonna liikmega arenenud huumorisoonega poiste kamp jagunes tinglikult sõnaliseks ja muusikaliseks pooleks – nende etendustel moodustasid omavahel põimunud sketšid ja laulud temaatilise terviku.
Kuigi Rajaca sketšidest pole ühtki videoülesvõtet, on meil viiskümmend aastat hiljem siiski alles paarikümne laulu helisalvestused, mis on esmakordselt ka heliplaadile pressitud.
Nagu kõik muugi, olid ka Rajaca laulud ühelt poolt kantud ühiskonnakriitikast, teisalt aga üliõpilaslikust kergusest ja naljahimust. Nii osutubki Rajaca heliplaat 1960. aastate teise poole mõttes osaliselt küll päevakajaliseks, ent ometi üllatavalt igavikuliseks folkalbumiks.

See peaks aitama seletada, miks on Rajaca laulud jätkuvalt laialdaselt tuntud ja armastatud, ilma et nende autoreid ja algseid esitajaid alati mäletatakski. Aga nüüd on nad jälle olemas ja kuulatavad.